Mul on minu lõngapoe mõõtmeid võtvates lõngavarudes ka üksjagu kuskilt ei-mäleta-kust saadud vanu peenikese maavillase lõnga vihtusid. Juba aastaid seisavad, sest no mitte pole viitsinud neid pesta ja kuivatada ja keradesse kerida ja…
Aga ükspäev võtsin kätte ja pesin ja väänasin ja kerisin nii et nahk märg.
See on ikka hämmastav kui palju valgemaks need algselt pruunikas-hallid vihud muutuvad! Pesuvesi on ikka kole! Ei leidnud ma loomulikult kodust seda villashampooni, mille ma kunagi ammu spetsiaalselt selle jaoks varusin. Läks täiesti tavaline takjashampoon. Aitab ka karvade väljalangemise vastu!
Olen mõnikord villast lõnga ka peale pesu tavalise juustele mõeldud palsamiga loputanud. Teeb tõesti pehmemaks! Seekord ei leidnud ma loomulikult ka seda. Kõik olid just siis otsas. Aga ma võin seda teha kunagi kui valmiskootud esemed uuesti ise pessu lähevad.
Ja siis ei suutnud ma sellest muidugi vardaid eemal hoida. Alguses tuli üks kolmnurkne rätt jälle. Selle mustri tegin juba kunagi ammu, nüüd veidi mugandasin. See on ikka üksjagu paksem kui tavaline Haapsalu salli lõng. Ei oska täpselt öelda aga ehk mingi 2-3 korda jämedam…pigem ehk kolm siiski.
Ilma nuppudeta ma muidugi ei saa. Need on mulle nagu narkootikum, olen sõltuvuses. Ja mida rohkem, seda uhkem.
Minu suureks imestuseks on see maavillane lõng üsna pehme. Tavaliselt ma sellist Raasiku villast ei saa vastu nahka pannagi. Ma olen alati arvanud, et need inimesed on fakiirid, kes kannavad villaseid sokke palja jala peal! Minu jaoks mõeldamatu. Mul peab olema ikka beebialpakakashmiirangoora ja see peab ka veel olema kammitud ja harjatud ja eriliselt pehmendatud. Siis võibolla ei torgi. Võib-olla…
Aga seda villa kannatab õlgadel kanda küll. Päris vastu ihu ma seda muidugi ei pane. Ma ilmselt kratsiks ennast marraskile.
Kuna lõnga on palju , siis mõtlesin et tahaks midagi eriti suurt veel. Laadisin silmused vardale. Võtsin shnitti ühelt Haapsalu räti mustrilt. Mulle ikka need kaheksakannad kangesti meeldivad. Muud mustrid sai ise leiutatud.
Äär ikka külge kootud. Ei saa minust iial seda pitsi külgeõmblejat. Hull töö minumeelest. Silmused üles noppida ja otse külge kududa on minusugustele laiskvorstidele rohkem mokkamööda.
Ma ei salli kohe üldse silmuste loomist ja kui keegi ütleb mulle, et loo üles 1000 või enam silmust, siis ma pigem mõtlen, et las ta jääb.
Laisk leiutab. Ja nii need minu äärepitsid kõik külgekootud saavadki.
Äärepitsi mustri kujundasin ka eelnevalt endale paberile valmis aga kududes saab ikka veidi midagi muud. Nii ka seekord.
Aga lõpuks sai üks päris pirakas pleed. Hea lapsed sisse pakkida kui talveõhtutel toas jahe peaks olema.
